Mõisted

Siit lehelt leiad jooksvalt täieneva loetelu kirjutamisega seotud mõistetest, mida on selle õppematerjali eri peatükkides kasutatud.

akadeemiline tekst (academic text)
Akadeemilise teksti põhilisi tunnuseid on see, et iga uus teadmine või avastus toetub varasematele. Lisaks teiste autorite mõtetele ehk allikatele tuginemisele on akadeemilisele tekstile üldjoones omane kindel struktuur ning selge stiil. Teksti täpsed nõuded sõltuvad nii valdkonnast (nt humanitaarteaduslikud vs. loodusteaduslikud erialad) kui ka konkreetse teksti eesmärgist (nt kursuse lõpuessee vs. ajakirjaartikkel). Seetõttu on oluline kirjutamisprotsessi alguses tutvuda nii töö juhendiga kui ka eriala kirjutamistavadega üldiselt.

allikakirje (full citation / complete citation)
Allikakirje on kirjapandud teave teksti, andmebaasi, korpuse vm allikate kohta, mida oled oma teksti kirjutamiseks kasutanud. Allikakirje on vajalik selleks, et lugeja saaks soovi korral jõuda originaalallikani, kust sinu tekstis kasutatud info pärineb. Allikakirjed koondatakse tekstis kõik ühte kohta – allikate loetelusse, mis harilikult asetseb teksti lõpus eraldi pealkirja all, nagu “Allikad”, “Kirjandus” vms. Kirjete vormistamiseks on erinevaid tavasid, aga tavaliselt on allikakirjes järgnevad elemendid: autor, aasta, pealkiri ja avaldamiskoht. Täpsed suunised allikakirjete vormistamiseks leiab üldjuhul kooli/instituudi/ajakirja vormistusjuhendist.

allikapäevik (ka lugemispäevik; research diary)
Allikapäevik on koht, kuhu koondad infot eri allikatest koos mõtete ja seostega, mis sul allikatega töötamise ajal tekkisid. Allikapäevik võib olla nii käsikirjaline kui ka digitaalne.
Päevikut hakka täitma allikaga tutvumise ajal ning täienda kirjutatut vahetult pärast allika läbitöötamist, kuna siis on loetu/nähtu/vm värskelt meeles. Päevikusse märgi kindlasti allika taustaandmed – vähemalt autori nimi ja allika nimetus/pealkiri –, et vajadusel leiaksid selle üles. Digitaalse allika puhul lisa ka allika link. Allikapäevikus erista selgelt allikast saadud info ja enda mõtted. Algul võib päeviku pidamine tunduda ajamahukas, kuid süsteemsus aitab pikas perspektiivis hoopis aega säästa – kogu vajalik info on ühes kohas ja vajadusel saad selle juurde kiiresti naasta.

allikas (source)
Allikas on infokogum, kust sinu tekstis kasutatav informatsioon pärineb (vrd ka allikas ehk läte ehk informatsiooni lähtekoht). Allikaid kasutatakse nt valdkonnaga/teemaga tutvumiseks, väite toetamiseks või oma andmete/seisukohtade võrdlemiseks teiste autorite esitatud andmete/seisukohtadega. Allikate kasutamine tekstis näitab, et oled valdkonna/teemaga tutvunud, mis lisab usaldusväärsust sinu kirjutatule. Allikaid on eri formaadis: näiteks trükiallikad, nagu raamatud; veebiallikad, nagu andmebaasid ja korpused, või visuaalsed allikad, nagu videod. Kasutatud allikale tuleb alati viidata. Esiteks näitavad viited seda, et sa oled eeltööd teinud ja tunned oma valdkonda. Teiseks annab see sulle võimaluse töös aega ja ruumi kokku hoida – selle asemel et ise kõik taustainfo lahti kirjutada, saad lugeja suunata vastava allika juurde.

kaaskiri (cover letter)
Kaaskiri on teksti algusse kirjutatud ülevaade, mis võimaldab tagasisidestajal anda tekstile asjakohast ja kasulikku tagasisidet. Kaaskirjas on info, miks ja millist teksti autor kirjutab, millele ta tagasisidet ootab jm vajalik. Vt soovitusi ja kontroll-loendit ptk-ist Tagasiside saamine ja andmine.

kaasõppija tagasiside (peer review)
Kaasõppija tagasiside tähendab, et üksteise tekste loevad ja tagasisidestavad inimesed, kes õpivad nt samal erialal, osalevad samas aines, kirjutavad samal ajal lõputööd või jagavad mõnd muud sarnast eesmärki.

kavand (outline)
Kavand on kirjutamisprotsessi esimese etapi (kavandamise) tulemus. Kavandis struktureeritakse ja grupeeritakse ideekorje mõtteid, kuid üldjuhul kindlat struktuuri/vormi sellel ei ole (v.a kui õppejõud/juhend on kavandi vormile mingid nõuded määranud). Näiteks võib kavand sisaldada märksõnade loendeid, allteemade kirjeldusi, allikate põhjal tehtud märkmeid või kõikvõimalikke teemaga seostuvaid mõtteid. Kavandi võib teha nii terviktekstile kui ka selle väiksematel osadele. Kavand on justkui alus või suund mustandite kirjutamiseks. Seejuures ei tohi unustada, et teksti valmimise käigus võib kavandit muuta, nt mõned teemad välja võtta. Loe lähemalt peatükist Kavandite kirjutamine.

kirjutamine (writing)
Kirjutamine tähendab eri tekstide loomist kirjutamisprotsessis (nt kavandid, mustandid, allikapäevik, aga ka vabas vormis mõtted ja refleksioonid). Protsessikeskses kirjutamises ei ole oluline ainult see, mis jõuab valmisteksti, vaid ka see, mida sa protsessi jooksul endale kirja paned. Näiteks võid andmeid analüüsides või allikaid lugedes teha endale kirjalikke märkmeid, mida sa lõplikus tekstis ei kasuta, kuid mis aitavad sul mõtteid korrastada, uute teadmisteni jõuda ja kirjalikku eneseväljendusoskust lihvida.

kirjutamisamps (writing bite)
Kirjutamisamps on väiksem kindla eesmärgiga osa kirjutamisprotsessist (nt teksti kavand, üks lõik, teksti kokkuvõtte mustand). “Kirjutamisamps” tuletab meelde, et ühekorraga ei pea kogu teksti valmis kirjutama, kuna suur amps kipub suu lõhki ajama. Kirjutamisampsu jõuab tavaliselt ühe korraga valmis, aga et oleks lihtsam teinekord kirjutamisega alustada, võib see ka poolikuks jääda.

kirjutamislaager (writing retreat)
Kirjutamislaager on väljaspool igapäevast keskkonda toimuv ning üldjuhul mitmepäevane kindla päevakavaga töövorm, mille eesmärk on toetada osalejaid käsiloleva teksti(osa) valmis saamisel. Vt lähemalt ptk-ist Koostöö kirjutamisel.

kirjutamisprotsess (writing process)
Kirjutamisprotsess koosneb mitmest kirjutamisega seotud tegevustest (töö juhendi mõistmisest kuni teksti esitamiseni/avaldamiseni). Konkreetsed tegevused sõltuvad sellest, millise tekstiga on tegemist. Kirjutamisprotsessis on tähtis põhimõte, et esimesena tuleb kirja panna mõtted, millest arendada teksti sisu ja seejärel saab tegeleda vormiga. See tähendab nt seda, et ei ole mõtet keeletoimetada või viimistleda teksti, mille sisu võib olla vaja veel ümber kirjutada. Kirjutamisprotsessi tähtis osa on ka küsida tagasisidet teksti võimalikelt vastuvõtjatelt ja teha soovituste põhjal muudatusi tekstis. Vt ka protsessikeskne kirjutamine.

kirjutamisrühm (writing group)
Kirjutamisrühm on umbes 4–8 liikmeline seltskond, kes kohtub regulaarselt, et kirjutada eri tekste (= ühiskirjutada), üksteise tekste lugeda ja tagasisidestada. Selle üks liik on tagasisiderühm, kus üheaegselt tekste ei kirjutata, aga loetakse kohtumiseks kirjutatud tekste ning antakse tagasisidet. Vt lähemalt ptk-ist Koostöö kirjutamisel.

kirjutamistõke (writer’s block)
Kirjutamistõke on seisund, kus kirjutajal on keeruline kirjutamist ehk oma mõtete kirjalikku sõnastamist alustada või jätkata. Kirjutamistõke võib tuleneda stressireaktsioonist, mille taga on kirjutamisega seotud hoiakud või harjumused, näiteks liiga kõrgete ootuste seadmine või ületöötamine, ning see võib ilmneda igas kirjutamisprotsessi etapis – alates ideede mõtlemisest kuni valmis teksti vormistamiseni. Kirjutamistõkkest üle saamiseks on mitu viisi, näiteks ajurünnaku korraldamine, pauside tegemine, keskkonnavahetus või võimalusel teiste kirjutajatega probleemi üle arutamine. Loe lähemalt peatükist Kirjutamistõke.

kooskirjutamine (collaborative writing)
Kooskirjutamine tähendab, et mitu inimest töötavad ühe teksti kallal (nt artikli, ettekande, küsimuse vastuse). Kirjutajad ehk teksti autorid jagavad omavahel tööülesanded ära ning ideaalis on igaühel kindel roll / kindlad rollid. Kirjutamine võib toimuda samaaegselt või eraldi aegadel. Vt lähemalt ptk-ist Koostöö kirjutamisel.

lugemine (reading)
Kuna akadeemilises tekstis toetub iga uus teadmine või avastus varasematele, on teksti kirjutades tähtis eri teadmistega kursis olla. Nii on iga akadeemilise teksti kirjutamise osa teemakohaste allikate lugemine. Esiteks aitab allikatega töötamine sul leida lünki (st mida üldse on mõtet või vajadust uurida) ja teiseks toetab sind lünga täitmisel (st mis on need olemasolevad teadmised, mille põhjal sa saad edasi liikuda). Kõigile teistelt autoritelt võetud teadmistele ja mõtetele tuleb tekstis alati viidata (vt ka allikas).

mustand (draft)
Mustand on teksti või selle ühe osa viimistlemata versioon, mida saab kirjutama hakata siis, kui teksti on mingil kujul juba kavandatud ja allikatega tööd tehtud. Mustanditele tasub kirjutamisprotsessi jooksul küsida ka tagasisidet. Nii võib ühest teksti(osa)st kirjutada mitu versiooni (mustandit), kui on vajadus või soov seda teksti(osa) muuta või täiendada.

märksõna (key word)
Märksõna (ka võtmesõna, otsingusõna) on sõna, fraas või väljend, mis seostub teemaga/otsitavaga (ehk on võti teemani). Loe, kuidas märksõnu tuletada ja otsingul kasutada ptk-ist Allikate otsimine.

paranduste plaan (revision plan)
Paranduste plaan on tekstile saadud tagasiside analüüs koos konkreetsete tegevustega kas/kuidas sa tagasisidet rakendad. Paranduste plaani ülesehitus ja sisu sõltub tagasisidest, teksti etapist ja sinu vajadustest. Näiteks kui oled tagasisideks saanud konkreetseid muutmissoovitusi ja nõustud nendega, saad need otse plaani lisada. Kui aga oled saanud mahukama tagasiside, võta see osadeks ja lisa plaani. Paranduste plaan on mõistlik teha pärast igat tagasisideringi. Loe lähemalt ja vt näidet ptk-ist Tagasiside saamine ja andmine.

pindmine lugemine (skimming)
Pindmist lugemist kasutatakse esmaseks tekstiga tutvumiseks. Selle eesmärk on ainult teksti osadele, nagu abstrakt, alapealkirjad, sissejuhatus, kokkuvõte ja allikate loetelu, tähelepanu pöörates aru saada, mis on teksti peamine mõte, kus võiks selles asuda sinu tööks vajalik info (kui seda üldse on) ja kas allikasse on mõtet põhjalikumalt süveneda. Pindmine lugemine on üldjuhul kiire protsess, mis võimaldab paljude allikate seast tõhusalt välja valida need, mis sinu jaoks kasulikud on.

plagiaat (ka loomevargus; plagiarism)
Plagiaat on kellegi mõtete või sõnade esitamine enda nime alt korrektselt algallikale viitamata. Vt lähemalt ptk-ist Tsiteerimine ja refereerimine.

protsessikeskne kirjutamine (process writing)
Protsessikeskne lähenemine kirjutamisele tähendab seda, et teksti kirjutamine on jaotatud etappideks (nt kavandamine, mustandite kirjutamine ja tagasiside, viimistlemine ja esitamine), mis omakorda koosnevad mitmest tegevusest/sammust. Sealjuures keskendutakse enne teksti sisule ning seejärel teksti vormile ja pindmistele aspektidele, nagu stiil, õigekiri või viidete vormistus. Eesti keeles on kasutatud ka otsetõlget protsesskirjutamine, mis on eksitav, sest kirjutamisprotsess hõlmab ka teisi tegevusi peale kirjutamise (nt allikate otsimine ja lugemine).

refereerimine (referencing)
Refereerimine on mingist allikast pärit informatsiooni oma sõnadega ümberkirjutamine nii, et originaaltähendus säilib. Refereering võib olla tehtud kahe lause, ühe lõigu või terve lehekülje põhjal, mistõttu võivad refereeringu pikkused erineda. Vt näiteid ja eksimusi ptk-ist Tsiteerimine ja refereerimine.

süvalugemine (deep reading)
Süvalugemine tähendab teksti(osa) põhjalikku läbilugemist, et mõista selle sõnumit ja saada kätte kogu info. Süvalugemise ajal on soovituslik allikapäevikusse kirjutada näiteks sulle uued terminid ja nende tähendus või tekstist need kohad, mis on su tekstiks kasulikud. Kui pindmine lugemine on üldjuhul kiire protsess, võtab teksti süvalugemine kauem aega.

tagasiside (feedback)
Tagasiside on kellegi tehtu (nt kirjutatud teksti) kohta antav sisukas ja põhjendatud suuline ja/või kirjalik arvamus, mille eesmärk on aidata tehtut täiendada. Tagasiside andmine ja saamine on kõige kasulikum (kirjutamis)protsessi jooksul, mitte selle lõpus, et autor saaks soovituste abil oma tööd arendada. Tagasiside andmiseks võivad olla ette antud küsimused (suunatud tagasiside) või kaaskiri.

tagasisiderühm (peer review group)
Tagasisiderühm on üks kirjutamisrühma liike, kuhu kuulub umbes 4–8 liiget, kes kohtuvad regulaarselt, loevad üksteise tekste ning tagasisidestavad neid. Vt lähemalt ptk-ist Koostöö kirjutamisel.

tekst (text)
Teksti all peame siin õppematerjalis silmas kõike kirjutamisprotsessi jooksul kirjutatut. Seega ei ole tekst ainult selle valmis kuju, vaid ka kavandid, mustandid, allikapäevik jms.

tsiteerimine (citing)
Tsiteerimine on allikast pärit informatsiooni taasesitamine enda tekstis, kusjuures mõtted on kirjas sõna-sõnalt või originaalile väga lähedaselt. See tähendab, et kui originaaliga võrreldes on mõni sõna või tekstiosa puudu või üksikud sõnad sünonüümiga asendatud, on ikkagi tegemist tsitaadiga. Tsitaat on ka võõrkeelse teksti otsetõlge. Tsitaat eristatakse ülejäänud tekstist vastavalt eriala/ajakirja/vm juhendile, levinumad eristusvõtted on jutumärkide või kaldkirja kasutamine. Vt näiteid ja eksimusi ptk-ist Tsiteerimine ja refereerimine.

ühiskirjutamine (simultaneous writing)
Ühiskirjutamise käigus kirjutavad osalejad samal ajal samas kohas viibides eraldi enda tekste. Olenevalt formaadist võib tegemist olla kirjutamisrühma või kirjutamislaagriga. Vt lähemalt ptk-ist Koostöö kirjutamisel.

Kommentaarid, soovitused ja kogemused selle teema kohta saab lisada siia.