Pärast esialgse kavandi koostamist võid asuda kirjutama oma töö (erinevate osade) mustandeid. Esmalt võta ette töö kavand ning hakka seda täpsustama ja laiendama, kirjutades kavandi märksõnad pikemalt lahti. Pane tähele, et kirjutama ei pea ainult eesmärgiga, et üks või teine osa lõpuks valmistöösse jõuaks. Võid ka lihtsalt enda jaoks vabas vormis teemast, allikatest loetu, uurimisküsimuste või muude seoste üle kirjalikult arutleda. Sellest on abi mõtete süstematiseerimisel ja seoste märkamisel.
Mustandites tegele korraga ühe etapiga: esmalt sisuliste aspektidega ning alles kirjutamisprotsessi viimases etapis õigekirja ning stiili puudutavate küsimustega. Teksti(osa) mustandit kirjutades on oluline silmas pidada, et see ei ole lõplik versioon. Algset mustandit jõuad kirjutamisprotsessi jooksul veel mitu korda ümber teha. Tööd kirjutades võib juhtuda, et mõtted muutuvad, kustutad tekstist midagi ära või kirjutad juurde ning tõstad osi ümber. Seetõttu on oluline, et sa ei kulutaks kohe alguses palju aega keelelisele poolele – juba viimistletud teksti on tihti raske tööst välja jätta või ümber kirjutada. Vanu mustandeid on oluline säilitada, nt pilves, et ükski hea mõte kirjutamisprotsessis kaotsi ei läheks ja saaksid vajadusel varasemate mustandite juurde tagasi pöörduda.
Mustandi kirjutamist ei tasu alustada teksti algusest, s.o näiteks sissejuhatusest, sest teksti kirjutamise käigus võib esialgne ettekujutus töö käigust muutuda. Lühemate akadeemiliste tekstide puhul võid kirjutamist alustada endale lihtsamatest või selgematest osadest, et keerulisena näiva tööga alustada. Bakalaureuse- ja magistritööde puhul on parem kirjutamist alustada näiteks meetodi tutvustusest või analüüsi tulemustest. Need osad on praktilised ja uurimisprotsessiga vahetumalt seotud. Praktilisemast osast alustamine teeb kirjutamisprotsessi kergemaks ja hoiab sinu käsitluse loogilisena.
Teooriaosa kirjutamiseks saad kasutada lugemispäevikut, kuhu teemakohase info kokku koondanud oled. Kõike, mida oled allikaid lugedes läbi töötanud, ei pea ega saagi töös käsitleda. Allikatest peab sinu teksti jõudma see info, mis on ülesande ja teemaga kooskõlas ning toetab sinu mõttekäiku. Valikut, mida lugemispäevikust teksti lisada ning mida mitte, on sul lihtsam teha siis, kui osa sinu mõttekäigust on juba mustandina kirjas. Kui tunned, et mingit kohta tekstis on keeruline kirja panna, liigu edasi teiste kavapunktide või tekstiosade juurde ning tule hiljem raske koha juurde tagasi.
Järjepidevat kirjutamist soodustab, kui lood omale kirjutamisrutiini (vt lähemalt ptk-ist Kirjutamisprotsessi planeerimine), millest lähtuvalt oma päevi planeerida. Näiteks võid sihiks seada, et kirjutad iga päev pool tundi või iga nädal kindlatel päevadel kindla aja. Kirjutamiseks sea omale jõukohased eesmärgid: nt kirjutad korraga paar lõiku. Kui oled omale rutiini sisse seadnud, siis kirjuta selleks ette nähtud ajal isegi siis, kui tunned, et sul pole uusi ideid või inspiratsiooni kirjutada. Sellises olukorras on abi mõtete kogumise strateegiatest (nt mõttekaart, vabakirjutamine), mida võid kogu kirjutamisprotsessi vältel kasutada – nende abil saad taas mõtte liikuma ja avastad uusi seoseid. Vahel võib ideid tööks tekkida ka mõne muu tegevuse juures, näiteks teise ainega tegeledes. Ka siis pane tekkinud mõtted alati kohe kirja, näiteks telefoni märkmetesse või väiksesse märkmikusse.
Kui oled üheks kirjutamiskorraks arvestanud pikema aja, võid kasutada näiteks Pomodoro tehnikat. Selle järgi kirjutatakse järjest 25 minutit, misjärel puhatakse 5 minutit. Iga nelja kirjutamissessiooni järel tehakse pikem, tavaliselt 15-minutiline paus. Ajavahemikke võid endale sobivamaks kohendada. Veebis on olemas mitu ajavõtmise rakendust ja videot, mis annavad märku, kui aeg on läbi saanud. Pomodoro tehnika põhimõte on selles, et kirjutamisel keskenduksid üksnes kirjutamisele ehk kõrvaldaksid segavad faktorid. Selle õnnestumiseks võid jätta telefoni teise tuppa või seadistada selle keskendumisrežiimile. Pausi ajal saad tegeleda muude tegevustega – soovituslikult ringutada ja liikuda, vajadusel vastata meilidele või sõnumitele.
Mistahes teksti kirjutama asudes võib juhtuda, et sul ei tule pähe ühtegi mõte või tuleb neid liiga palju, nii et ei oska ühestki alustada. Teisalt võib tunduda, et tekkinud mõtted pole piisavalt head, et neid paberile panna. Kui kirjutamine on eri põhjustel takistatud, tähendab, et sul on tekkinud kirjutamistõke (writer’s block).
Kirjutamistõket aitab vältida see, kui sa hoidud oma mustanditele hinnangute andmisest – iga kirjapandud mustand on hea mustand. Kirjutamise käigus sinu mõtted ja tekst selginevad ning täienevad, mistõttu on loomulik, kui esimestest mustanditest eriti palju valmistöösse ei jõua. Teiseks aitab kirjutamistõket ennetada eelnevalt mainitud põhimõte: kui keskendud igas kirjutamisprotsessi etapis just selle etapi tegevustele. Kui hakkad esimesi mustandeid kirjutades juba keskenduma sõnastusele, akadeemilise stiili nõuetele ja õigekirjale, siis ei jätku sul mahti oma mõtete kirjapanemiseks ja nende seostamiseks.
Hoolimata ennetavatest tegevustest võib kirjutamistõke siiski tekkida. Selle ületamiseks võib abi olla järgnevatest strateegiatest.
Proovi vabakirjutamist ehk pane nt 10 minuti jooksul järjest kirja kõik teemaga seonduvad mõtted (loe lähemalt ptk-s Kavandite kirjutamine).
Proovi veelgi vabamat kirjutamist – lisaks teemaga seotud mõtetele pane kirja ka kõik muud mõtted, mis peas tiirlevad, sh olevikulised tunded, ümbruse kirjeldused jms. Nii harjutad käe ja mõtte kirjutamisega ära. Nt praegu istun siin arvuti taga ja hakkan kohe kirjutama. raamatukogus on päris jahe täna. sõin väga head lõunat, kõht on väga täis. olen küll natuke väsinud, aga kui saan selle kirjutatud, siis lähen ujuma.
Koosta mõttekaart – alusta sellest, mis sinu jaoks kõige huvitavam tundub või mis esimesena pähe tuleb (loe lähemalt ptk-s Kavandite kirjutamine)
Räägi kellelegi oma ideest, sest sageli aitab rääkimine enda mõtteid selgemaks mõelda. Võid vestlust ka lindistada ja hiljem lindistust kuulates paremad ideed kirja panna.
Kirjuta ideede lahti harutamiseks enda mõtted sõbrale nt Messengeri ja arutle temaga nende üle.
Alusta kirjutamist sellest töö osast, mis sulle endale kõige rohkem huvi pakub. Seejuures ei pea kirjutamist alustama lause algusest – võid seda teha kasvõi poole lause pealt.
Kui sa tead, et sul tekib kirjutamistõke tihti kirjutamise alguses, siis võid eelmisel korral lõpetada kirjutamise enne, kui oled kõik mõtted kirja pannud. Sellisel juhul kirjuta järgmiseks korraks üles märksõnad või kavapunktid, mille põhjal saad edasi liikuda. Nii on hiljem lihtsam samast kohast edasi kirjutada ning ei ole ohtu, et mõni mõte vahepeal meelest läheb.
Meie uurimuse näide (10/13) Loe uurimusest lähemalt avalehelt. Loe uurimuse eelmist sammu siit.
Mõned päevad enne slaidiesitluse esitamise tähtaega – kui tulemused olid kategoriseeritud, igaüks need üle vaadanud ja endale tähelepanekuid teinud – saime kokku ja hakkasime slaidiesitlust koostama. Kuna selles osales kogu töörühm, tagasime nii, et tööjaotus on võrdne ja kõik oluline saab slaididele välja toodud.
Esiteks tegime slaidiesitluse kavandi, kuhu panime kirja esialgse struktuuri ning märksõnad infost, mida slaididel esitada võiks. Seejärel jagasime ülesanded ära ja hakkasime paralleelselt tööle: ühed otsisisid andmeid ja kirjutasid tulemusi slaididele, teised kirjeldasid meetodit või tegid allikatest slaididele kokkuvõtte, mõned katsetasid samal ajal eri kujundusi. Slaidiesitlust koostades tekkis mõtteid, millest ning kuidas ettekande ajal võiks rääkida, mida rohkem rõhutada ja millest kiiremini üle minna. See tähendab, et esitlejad said slaidiesitluse koostamise ajal juba kavandada oma suulist ettekannet. Ühtlasi mõjutas teadmine, et tekst kuulub suulisele esitamisele, seda, mis teabe slaididele kirjutasime.
Pärast slaidide valmimist kohtusid esitlejad, et arutleda, kes mida räägib ja kui palju mõlemal selleks aega on. Pidime arvestama mitme asjaoluga: ajapiiranguga, sellega, et kumbki saaks enam-vähem võrdselt infot edastada ning kõnevoorud oleksid sama pikad (kaks viimast olid meie isiklikud eelistused). Kogu ettekande ajapiirang oli 20 minutit, esitlejaid oli 2 ja slaide 20, mis tähendas, et ühele slaidile võis kuluda 1 minut. Neid kokkuleppeid ja piiranguid silmas pidades jätkus suulise ettekande koostamine individuaalselt ja nii ka erinevalt. Näiteks kirjutas üks esitleja endale üles struktuuri ja info sidumiseks vajalikud fraasid, teine märkmeid ei teinud, aga harjutas mitu korda suuliselt oma osa.
