Kui oled juhendi ja hindamiskriteeriumitega tutvunud, töö eesmärgi, uurimisküsimused ja hüpoteesi sõnastanud ning allikatega tutvunud, tuleb asuda tööd kavandama. Töö kavandamine hõlmab kõike, mida tehakse enne teksti kirjutama asumist. Kavandama peaksid nii tööd tervikuna (nt milline on esialgne sisukord/ milliseid teemasid käsitled) kui ka töö väiksemaid osi (nt eri jaotiste/alateemadesisu). Töö kavandamise ajal jätkub allikatega töötamine ning siia etappi kuulub ka kirjutamisprotsessi ajaline planeerimine. Kavandamisel tuleb taas lähtuda konkreetsest töö- või hindamisjuhendist. Näiteks kui juhend, õppejõud või lõputöö juhendaja on töö teema ja osad täpsemalt piiritlenud, ei pea sa tööd ise algusest peale kavandama hakkama.
Töö kavandamisel võib abi olla järgmistest tegevustest: – märksõnade ja/või mõistete loetelu või mõttekaardi koostamine, – kirjutise allteemade loetelu koostamine, – allteemade seostamine ja seoste visualiseerimine, – töö eesmärgi ja uurimisküsimuste ülevaatamine, – oma mõtete arutamine teistega (nt õpingukaaslased, sõbrad).
Kuna mõtteid visandad kirjutamisprotsessi jooksul ilmselt korduvalt, on hea katsetada eri strateegiaid, et leida endale sobivaim. Kavandamist võid alustada näiteks mõttekaardi või loetelu tegemisest, sest nii saad lisaks pähe tulnud märksõnadele ja näidetele kohe üles märkida ka nendevahelised seosed. Esialgu tuleks kirja panna kõik, mis vähegi teemaga seostub – mõttekaardi, märksõnade loetelu vms tegemine ei ole ainult olemasolevate mõtete üles kirjutamine, vaid ka võimalus uute seoste ja mõtete tekkeks. Lisaks võid proovida ka vabakirjutamist. See tähendab, et kirjutad mingi aja (näiteks 10 minuti) jooksul järjest üles kõik, mis teemaga seoses meelde tuleb. Loodav tekst ei pea olema sidus, korrektne ega range struktuuriga. Peale vabakirjutamist loe kirjutatu läbi ning vali välja üks (või rohkem) mõte(t), mida tahad edasi arendada.
Kui esimene ideekorje on tehtud, vaata kirja saanud mõttealgeid ja selgita välja, kus hakkavad tekkima ühtsemad suunad – näiteks millistest mõttekaardi harudest saaksid kokku ühte peatükki sobivad teemad või kui kogud ideid konkreetse peatüki jaoks, siis millistest ideedest saaksid kokku ühe sisulõigu. Teisisõnu, järgmine samm on enda kogutud märksõnade grupeerimine ja struktureerimine. Siinkohal on taas hea vaadata tööjuhendit. Kuigi erialade lõikes erinevad juhendid detailsusastmelt, peaksid need kõik andma üldise ettekujutuse teksti nõutavast ülesehitusest ja kohustuslikest osadest.
Kavandi pikkus sõltub kirjutatavast tekstist. Lühema teksti, näiteks paarileheküljelise essee puhul piisab mõnikord paarist-kolmest märksõnast, mis võtavad kokku lõikude peamised teemad. Pikema teksti, näiteks bakalaureuse- või magistritöö puhul peab kavand kindlasti sisaldama esialgset sisukorda ning teemasid, mida kavatsed sisupeatükkide all avada. Üldiselt kehtib põhimõte, et mida detailsem on kavand, seda lihtsam on sul teksti edasi arendada.
Kirjutamisprotsessi käigus võib selguda, et teksti luues asenduvad esialgu kirja pandud märksõnad uutega või et kõikidest algselt plaanitud kavapunktidest ei jõua selles töös kirjutada. Seega võib esialgne kavand töö käigus muutuda või täieneda – mõtete arenemine on kirjutamisprotsessis loomulik. Ühes kavandi koostamisega tasub alustada ka failiga, kuhu kirjutad kogu kirjutamisprotsessi vältel üles terminid koos selgitustega, mida oled oma töös kasutanud. Nii on töö lõppfaasis hea selle järgi tööst eri variandid üles leida ja terminikasutust ühtlustada. Mõne akadeemilise teksti (nt osade erialade lõputööde, terminikasutust kontrollivate esseede) kohustuslike osade hulka võib kuuluda nõue selgitada termineid kas allmärkustes või eraldi peatükis. Seda nõuet on samuti lihtsam täita, kui oled algusest peale terminid koos selgitustega endale üles märkinud.
Meie uurimuse näide (5/13) Loe uurimusest lähemalt avalehelt. Loe uurimuse eelmist sammu siit.
Uurimisküsimuste ja eesmärkide sõnastamisel järel hakkasime veebikatset kavandama. (Protsessi hilisemas faasis tegime ka slaidiesitluse kavandi, millest kirjutame põgusalt Mustandite kirjutamise teema juures). Veebikatse kavand valmis arutelu käigus: tahtsime luua midagi praktilist, samas realistlikku. Kuna me polnud Eestis sarnaseid katseid täheldanud, suhtusime kogu uurimusse kui katsetusse sel teemal. Enne konkreetse katse kavandamist, tuli täpsustada valimit, et teaksime, mida ja kuidas küsida saame.
Valimiks võtsime mugavusvalimi, st et kutsusime katsesse osalema oma tuttavad. Kuna nendel erialadel, kus rühmaliikmed õppisid või on õppinud, paistis rohkem inimesi ja enim tutvusi olema bakalaureuseastmes, kutsusime katsesse osalema 30 bakalaureuseõppe tudengit kolmelt erialalt (eesti ja soome-ugri keeleteadus, kirjandus ja kultuuriteadus, inglise keel ja kirjandus). Samal ajal mõtlesime, et ehk 3. kursusel on erialast või ülikoolist tulenevad tavad välja joonistumas, mistõttu seadsime valimile selle piirangu. See otsus ühtlustas valimit ja tagas, et tulemused oleksid võrreldavad. Kuna lõpliku valimi kriteeriumitega sarnanesime ka meie uurijatena, oskasime täpsemalt hinnata ka katse ülesehitust ja jõukohasust. Mugavusvalimi peamine kriitika on, et selle võivad moodustada keskmisest agaramaid ja põhjalikumaid vastajaid. Seetõttu pole tulemused üldistusjõulised, mis ei olnud siinkohal ka meie taotlus.
Kuna katse ise (pealkirjastamine ja valiku põhjendamine) tundus kompleksne tegevus ja suur pingutus, arvasime, et katse ei tohi olla liiga pikk. Samas vajasime piisavalt andmeid, et märgata sarnasusi ja erinevusi. Seetõttu otsustasime, et katses võiks olla kuus vastajatele jõukohast lühikest tekstikatkendit, mis esindavad nii erialadele lähedasi (nt luuletus kirjanduse ja kultuuriteaduste tudengitele), aga ka üldhuvitavaid tekste. Kogusime kõikjalt neist kriteeriumitest lähtuvaid tekste, misjärel valis igaüks ettepanekute hulgast oma n-ö “kuue teksti paketi”. Arutlesime omavahel valikuid ja kuna mitmed tekstid osutusid mitu korda valituks, ei olnud raske lõplikku kuuikut valida. Tekstide järjestamisel katses lähtusime sellest, et tekstide oletatavad raskusastmed vahelduksid ja et sarnased tekstid (nt luuletus ja jutt) üksteisele ei järgneks. Samuti sätestasime, et vastajatel ei ole lubatud katses tagasi liikuda. Kui katse esimene versioon oli valmis, palusime rühmakaaslastelt tagasisidet kujunduse, küsimuste sõnastuse, tekstide järjekorra, ajakulu jm kohta, mille põhjal tegime katses parandusi ning saatsime teise versiooni katseisikutele välja.
